Üldistunud ärevushäire peamisteks joonteks on pidev ärevus ja muretsemine. Konkreetne mure võib pärineda igast eluvaldkonnast, kuid iseloomulikuks üldistunud ärevushäire puhul on see, et muretsemine toimub pidevalt – kui lõpeb muretsemine ühe asja pärast, muretsetakse millegi muu pärast. Lisaks muretsetakse ka muretsemise enda pärast (metamuretsemine). Ollakse ärrituv, rahutu, esineb keskendumisraskusi. Muretsemisega kaasnev pidev ärevus toob kaasa mitmeid füüsilisi sümptomeid, sealhulgas värisemine, lihaspinge, higistamine, peapööritus, südamekloppimine, unehäired.

Üldistunud ärevushäire esineb elu jooksul umbes 5% inimestest, sealhulgas enam naistel (6,6%) kui meestel (3,6%). On leitud, et naistel alates vanusest 45 tõuseb see näitaja 10,3%-ni, samas kui meestel jääb samale tasemele (Wittchen, 2002).

Üldistunud ärevushäire raviks kasutatakse nii psühhoteraapiat kui ka ravimeid. Ravijuhises (NICE Clinical Guideline 113, 2011) näidustatud psühhoteraapiateks on kognitiiv-käitumuslik teraapia ja lihaslõõgastustreening. Efektiivsusuuringud on näidanud, et kognitiiv-käitumuslik teraapia on üldistunud ärevushäire ravis efektiivne (Haby, Donnelly, Corry, Vos, 2006).

Viited

NICE Clinical Guideline 113 (2011) Generalised anxiety disorder and panic disorder

(with or without agoraphobia) in adults. Management in primary, secondary

and community care. National Institute for Health and Clinical Excellence. http://guidance.nice.org.uk/CG113

Haby, M. M., Donnelly, M., Corry, J., Vos, T. (2006) Cognitive behavioural therapy

for depression, panic disorder and generalized anxiety disorder: a meta-regression of factors that may predict outcome. Australian and New Zealand Journal of Psychiatry, 40, 9 – 19.

Wittchen, H.-U. (2002) Generalized anxiety disorder: prevalence, burden and cost to

society. Depression and Anxiety, 16, 162 – 171.