Ilmunud 2009

Raamat on mõeldud lapsevanematele ja pedagoogidele, kellel on kokkupuude emotsionaalsete ja käitumishäiretega ehk hüperaktiivsete (ATH)lastega.

„Iga laps tuleb oma õnnega” püüab lahti mõtestada lapse olemust, selgitada lapse käitumist, impulsiivsete väljundite ajendeid, anda näpunäiteid lapsevanematele, kelle laps paistab silma oma erilisusega (uue maailma laps, indigo või hüperaktiivne) ja kelle käitumine või emotsionaalne vastuhakk tekitab täiskasvanutele parajat peavalu ja palju küsimusi. 

Meie kaaskodanikud ei aktsepteeri veel last, kelle käitumine erineb täiskasvanu ettekujutusest üldkehtestatud käitumisnormist, viisakusest ja/või kuulekusest.

Hüpi (autori nimetus) on eriline erivajadusega laps, kelle arenguks on vaja muuta või kohandada keskkonda, et laps saaks vastavalt oma arengupotentsiaalile tegutseda ja areneda. Kõige rohkem vajab hüpi mõistmist teiste inimeste poolt. Erivajadustega lastest ja inimestest räägime palju, me märkame füüsiliste ja vaimsete puuetega lapsi, aga hüpi kohta anname ikka oma isikliku hinnangu – kasvatamatu.

Raamatu sisu seovad eesti vanasõnad. Raamatus on esitatud teiste riikide pedagoogide ja erispetsialistide mõtteid, aga ka Eesti psühholoogide, psühhiaatrite, oma eriala spetsialistide, pedagoogide ja lapsevanemate mõtteid, kogemusi ja näiteid (Susi, Roomeldi, Haldre, Liivamägi, Sander, Mehilane, Lina, Nõmme jt).

Raamatus kordab autor oma eelmises raamatus „Hüpi lasteaias” ära toodud soovitusi, vajalikumaid mõisteid ja termineid, kuna eelmise väljaande tiraaž oli väike ja vajalik kirjandus ei jõudnud kõikide soovijateni. Inimene, kes loeb hüperaktiivsetest lastest esmakordselt selle raamatu vahendusel, mõistab, kui oluline on mõista last, kes ei suuda alati sõnadesse panna oma tundeid ja kogetut. Võib tekkida küsimus, miks oleme hakanud rääkima hüpidest alles 21. sajandil, kuigi sellised lapsed on meie keskel olnud juba ammu. Hüpisid võib leida ajaloost (Napoléon, Edison jt), samuti lastekirjanduse tegelaste hulgast (Kolumats, Pipi, Toots jt). Lapsed on osa meie elust, kuid teatud pedagoogiliste ja psühholoogiliste suundumiste tõttu, ei aktsepteeritud erivajadustega lapsi meie ühiskonnas varem täisväärtuslike kodanikena.

Autori soov on, et raamatut lugedes mõistaksid inimesed lapsi, kes ei ole alati “head” lapsed, vaid väljendavad oma soove teisiti ja et mõiste “hüperaktiivne” kasutamine on vägagi ennatlik teadmata mõiste tähendust.

Loodetavasti leiavad sellest raamatust vastused oma küsimustele lapsevanemad, pedagoogid ja kõik lugejad, kes soovivad toetada oma lapse arengut.

Head lugemist ja mõistmist, Ave Nõmme