Aasta jooksul haigestub depressiooni keskmiselt 5% elanikest. Haigestumine psühhiaatrilistesse häiretesse on erinevates riikkides sarnane, mingil määral mõjutab seda ühiskonna stabiilsus ja meie laiuskraadil kindlasti ka aastaaeg. Depressiooni esineb naistel 1.5-2 korda sagedamini kui meestel. Ravile pöördumise tõenäosus suureneb kui sümptomid on kestnut pikemat aega ja depressiooni klassikalistele sümptomitele lisandub mõni muu kas psüühiline või füüsiline kaebus.  

Depressiooni peamised sümptomid on alanenud meeleolu, huvi- ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Lisanduvateks sümptomiteks on tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime alanemine, alanenud enesehinnang ja eneseusaldus, süü- ja väärtusetusetunne, pessimistlik suhtumine tulevikku ehk lootusetuse tunne, enesekahjustuse- või suitsiidimõtted/teod ja muutused unevajaduses ja isus. Lisaks on depressiooniga tihti kaasuvaks suurenenud ärevus ja muretsemine. Depressiooni sümptomid võivad erinevate inimeste puhul ka oluliselt erineda, sümptomite esinemise järgi määratakse ka depressiooni raskusaste – kas tegemist on kerge, mõõduka või raske depressiooniga. 


Millised on depressiooni ravimeetodid?

Kõige efektiivsemaks raviviisiks on psühhofarmakonide (antidepressantide) kombineerimine psühhoteraapiaga. Antidepressandi mõju tuleb esile keskmiselt 4 nädalat pärast ravikuuri algust. Minimaalse ravikuuri pikkus on 6 kuud. Sellise ravi kestuse põhjuseks on depressiooni sümptomite taasilmnemise oht juhul kui ravim lõpetatakse enneaegselt. On leitud, et umbes 30% raske depressiooniga patsientidest ei reageeri esmasele antidepressantravile. Pärast teist-kolmandat depressiooniepisoodi peaks alustama pikemat, vähemalt aasta kestvat ravikuuri.

Psühhoteraapia liike on erinevaid, näiteks on depressiooni korral kognitiiv-käitumuslik ning psühhodünaamiline psühhoteraapia uuringutes efektiivsust näidanud. Laste ja noorukite depressiooni ravis on eelistatud pereteraapia. Valiku spetsiifilise ravimeetodi osas teeb arst põhjaliku anamneesi alusel. Psühhoteraapia on eriti oluline, kui psühholoogilised ja psühhosotsiaalsed põhjused omavad olulist osa depressiooni tekkes ja püsima jäämises.


Raviviisi valik sõltub depressiooni raskusastmest. Antidpressante võib kasutada kõigi depressiooni raskusastmete – kerge, keskimine, raske ja psühhootiline – puhul. On leitud, et 50-60% patsientidest reageerivad esimesele määratud antidepressandile. Antidepressandid ei erine üksteisest efektiivsuse ega ravivastsuse saabumise poolest. Ravi valikul võtab arst aluseks pastiendi sümptomid, kaasuvad haigused ja seisundid, tarvitatavad ravimid. Psühooteraapia on tõestatult efektiivne kerge ja keskmise raskusastmega depressioni puhul, raske depressiooni puhul on psühhoteraapia efektiivsuse kohta saadud erinevates uuringutes vastuolulist infot. Antipsühhootikumide kasutamine on näidustatud kui patsiandil esineb psühhootilisi sümptomeid. Elekterkrampravi kasutatkase ravimresistentse raske depressioni ja psühhootilise depressiooni ravis. Uuematest ravimeetoditest on kliinilistes uuringutes efektiivseks osutunud valguslampide kasutamine, transkraniaaline magnetstimulatsioon, neuromodulatiivsed ravimeetodid (aju süvastimulatisoon). 

Depressioonist tervenemise tõenäosus

Kui tegemist on lühiajalise, erakorralise elusündmuse tagajärjel kujunenud depressiivse reaktisooniga ja inimese üldine toimetulek enne seda on olnud hea, siis tõenäosus terveneda on väga suur. Kui aga patsiendi anamneesist tuleb esile mitmeid stressfaktoreid: koormatud perekonnaanamnees (perekonnas on inimesi kel esineb psühiaatriline häire), ebaturvaline lapsepõlv, ainete kasutamine, krooniline valusündroom, raske kehaline haigus jne, siis tõenäosus pikaajaliseks ning korduvaks depressiooniks on suurem. Kroonilise depressiooni korral on leitud kehaliste sümptomite esinemist üle 90%-l juhtudes. Depressiooni kehalised sümptomid on unehäired, näiteks liiga varajane ärkamine, söögiisu vähenemine või suurenemine, lipiido langus.

Suur roll ravi edukuses on inimesel endal. Motivatsioon otsida abi, teha koostööd ravimeeskonnaga (arst, psühholoog, õde, sotsiaaltöötaja, tegevusterapeut, ka perekond), tarvitada ravimit, vajadusel seda vahetada, – kõik see on depressiooni ravis keskse tähtsusega. Kui depressiooni tuumsümptomiks on apaatsus, siis sellisel juhul võib see olla ravi põhiliseks kitsaskohaks. Psühhiaatrilises ravis on tähtisal kohal usalduslik suhe patsiendi ja ravimeeskonna vahel. Usalduslisuhe kindlustab ka parema ravitulemuse.


Autor: psühhiaater Meeri Pennar