Lähisuhtevägivald on Eestis suur ja levinud probleem, mis vajab riigieelarvest praegusest enam ressursse (Liina Kersna).

Hinnanguliselt on siiski vaid iga kümnes lähisuhtevägivallas kannatanu mees, enim ohvreid on aga naiste seas. 

Eesti politsei saab ööpäevas keskmiselt 32 perevägivallaga seotud väljakutset. Tugikeskuste poole pöördus eelmisel aastal kokku 1617 naist 186 lapsega (2016. aasta andmed). Elu jooksul kogeb vägivalda iga neljas Eesti naine, oma partneri suhtes on aasta jooksul vägivalda kasutanud iga kümnes mees. Eelmisel aastal mõrvas seitse meest oma partneri.

Üle-euroopaline naistevastase vägivalla uuring ütleb, et vaid iga kolmas partneri poolt füüsiliselt kuritarvitatud naine pöördub politsei või mõne abiorganisatsiooni poole. Kolmandik vägivalla all kannatavatest naistest ei iitsatagi oma üleelamistest. Eriti kidakeelsed on partneri poolt seksuaalselt kuritarvitatud naised.

Maades, kus suhtumine võrdsusesse jätab soovida, jõuab lähisuhtevägivalla ohvritest politseisse vaid 10 protsenti. Uuringud kinnitavad, et mida suurem on riigis võrdõiguslikkus, seda julgemalt teatatakse ka vägivallast.

Lähisuhtevägivalla löödud haavad on sügavad ja traumad seda kestvamad, mida kauem ohvrid vaikivad. 

Miks nad ei räägi?

Sest pool meist näitab ohvri poole näpuga. 58 protsenti Eesti meestest ja 49 protsenti naistest arvab, et perevägivalla ohver on ise süüdi. Spetsialistide kinnitusel on vägivaldne käitumine otseselt seotud vägivalda õigustavate hoiakute ja stereotüüpsete soorollidega. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis naistevastast vägivalda uurinud Kadri Soo hinnangul vajab ühiskonnas kujundamist arusaam, et peresisene vägivald on raske kuritegu, mille tagajärjed võivad ulatuda järgmisesse põlvkonda. On näiteid, kus vägivaldsed suhted on
kordunud läbi viie põlvkonna. 
On täiesti arusaadav, et kui inimest on alavääristatud nii vaimse kui füüsilise vägivallaga, siis ainus kindel kaaslane on tal hirm. Hirm, mis ei luba küsida abi, esitada avaldust poliseile ega lahkuda suhtest.
Kui olukord nõuab, peaks kodust lahkuma vägivallatseja, mitte ohver. 

 Mustrid korduvad

35 protsenti Euroopa naistest tunnistab, et on lapsepõlves kogenud erinevat liiki vägivalda, 12 protsenti kinnitas seksuaalset väärkohtlemist lapsepõlves.

Eestis on lapsena mistahes vägivalda kogenud pool küsitletud naistest, meist veidi suurem on see näitaja (53 protsenti) vaid Soomes. ELi keskmisest oluliselt rohkem on Eesti naisi lapsena tutistatud ja tugevalt rihmaga löödud. 30 protsenti paarissuhtes seksuaalset vägivalda kogenud naistest märkis, et nad kogesid seda ka lapsena.

Vägivalla mõju

Pool vägivallaohvritest on kaotanud enesekindluse, kannatab suhteprobleemide ja ärevuse all. Väga levinud on neil unehäired ja depressioon.

Ka väärkoheldud lastel on suurem depressiooni ja posttraumaatilise stressihäire risk, neil esineb rohkem alkoholi- ja narkosõltuvust. Kinnitust on saanud seos posttraumaatilise stressi ja õigusrikkumiste vahel.

Suurbritannias tehtud teadusuuringud näitavad, et tulevase vägivaldse käitumise eelduseks on tihtipeale 8–10-aastaste laste impulsiivsus, mahajäämus koolis ja vanemate vähene osavõtt lapse elust. Kui selliste lastega õigel ajal ei tegeleta, sooritab pool neist oma eluteel mõne kuriteo. Probleemsed lapsed ja nende vanemad vajavad varakult erilist tähelepanu. Vanemaid on vaja õpetada lapse eripäradega toime tulema ja võimaldada vajadustele vastavat koolikeskkonda. Selleks on vaja toetada õpet väikeklassides ja tagada haridusmaastiku mitmekesisus.

Mida saame veel teha?

Tallinna Ülikoolis tehtud uurimistöö järeldused soovitavad mitte reageerida poiste agressiivsusele kui kaasasündinud käitumisele – nagu meil tihtipeale tavaks. Tüdrukute puhul soovitatakse arendada initsiatiivikust ja oskust enda eest seista. Noorte seas tuleb kujundada vägivalda taunivat hoiakut ja arusaama soolisest võrdõiguslikkusest.

Õpilaste ja täiskasvanute uuringus antud vastused kinnitavad, et poisse kirjeldatakse vägivaldsete, domineerivate, reegleid rikkuvate ja vabamatena, tüdrukuid aga kuulekate ja korralike käsutäitjatena, kes püüavad autoriteetidele meeldida ja püüdlikult ootustele vastata. Uuring järeldab, et naistevastase vägivalla rohkuse juuri ühiskonnas tuleb otsida kasvatusest, hoiakutest ning reaktsioonidest poiste ja tüdrukute käitumisele. Mitte sellest, et mehed ongi loomult agressiivsemad ja naised allaheitlikumad.

Erilist tähelepanu vajab perevägivalda näinud või kogenud laps

70 protsendil naiste vastu suunatud vägivallajuhtumitest on tunnistajateks ka lapsed – ja see jätab neisse jälje. Northamptoni Ülikooli uurimuse järgi on kodus vägivalda kogenud lastest 62 protsenti ka ise vägivaldsed. Vägivallamuster kipub kanduma põlvest põlve, mistap tuleb lastele pakkuda nõustamist sellest ringist väljumiseks.
Eestis põgenes möödunud aastal emaga kodust 186 last. Millist abi nad saavad? Näiteks Võru- ja Põlvamaal nõustab selliseid lapsi vaid üks, vabatahtlik tasuta Tartust kohale sõitev lastepsühholoog.

Mis saab vägivallatsejatest?

Me peame hakkama tegelema tõhusamalt ka vägivallatsejatega. 
Selleks peaks veelgi enam ressurssi olema vägivalla ennetuse ja vägivalla ehk viha juhtimise programmidel. Sest ka vägivallatseja vajab abi, tema jõuetus ja oskamatus suhelda viib teda rusikate kasutamiseni. 


Autor: Liina Kersna artiklite põhjal (avaldatud 2016 ) ja autori nõusolekul.