Kriisinõustamiseks nimetatakse meetodeid, mida kasutatakse inimeste abistamiseks, kes on hiljuti läbi elanud traumeeriva sündmuse. Traumeeriva sündmuse all peetakse silmas olukorda, kus inimene on tundnud ennast ohustatuna; tundnud, et tema võimuses pole olukorda mõjutada; tal pole olnud selle olukorra üle kontrolli, aga ka olukorda mille pärast ta tunneb tugevat häbi või süüd. Kriisiks võib olla nii loodusõnnetuse kui mõne suurõnnetuse kogemine, aga ka kuriteo ohvriks langemine, lähedase kaotamine, kehaline haigus või muud keerulised elusündmused.
Kriisinõustamise areng on olnud intensiivseim alates 20. sajandi teisest poolest. Reaktsioone traumeerivatele sündmustele märgati varemgi, kuid eriti teravalt tõusis see päevakorrale Vietnami sõjaveteranide juures ning naisõiguslaste liikumises, kui toodi esile koduvägivalla teema.Kriisinõustamine on üldjuhul lühike, väldates paarist kohtumisest kuni 1-2 kuuni. Kohtumised toimuvad olenevalt vajadusest, kas kord nädalas või sagedamini. Nõustamise jooksul tegeletakse inimese reaktsioonidega kriisile, mida saab iseloomustada lausega: Normaalsed reaktsioonid ebanormaalsele olukorrale. Aidatakse leida ressursid, mida enda abistamiseks kasutada, viisid kuidas enda olukorda leevendust tuua, samuti aidatakse traumaatiline kogemus enda jaoks perspektiivi asetada.
Kriisinõustamine on inimestele, kes on läbi elanud traumaatilise kogemuse ja kes tunnevad, et see on neid sügavalt häirinud. Kui see on Sinu kogemus või mõne Sinu lähedase kogemus, siis kriisinõustamine võib sellises olukorras abiks olla.