Tõsi on see, et esinemisärevusega on kimpus nii lapsed kui täiskasvanud. Ka lasteaialaps võib tunda end esinedes väga halvasti ja reageerida ägedalt, kui teda selleks sunnitakse.

Miks üldse esinemisärevus tekib?

Esinemisärevus, nagu igasugune ärevus, on tegelikult normaalne reaktsioon, mis tekib olukorras, mis ei ole päris tavapärane ja vajab rohkem tähelepanu. Inimene ei sünni koos esinemisärevusega – see on ikka ühel või teisel viisil õpitud. On mõned soodustavad tegurid, mis annavad osadele inimestele eelsoodumuse ärevuse kergemaks tekkimiseks.

Uurimused viitavad, et ka 3–6-aastasel lapsel võib olla esinemisärevus. See võib olla tingitud sellest, et kalduvus ärevusele on tugevalt päriliku iseloomuga, st kui vanemad on kalduvad ärevusele, on kuni 80% tõenäosus, et ka lapsel avaldub eelsoodumus ärevuseks ühel või teisel moel avaldub.

Oma osa on ka isiksuseomadustel, mis elu jooksul eriti ei muutu ja on samuti teatud ka määral pärilikud. Näiteks, kui lapsel on ülekaalus neurootilised jooned, st tal on seadumus kogeda negatiivseid emotsioone nagu hirm, ärevus, kurbus, on tõenäoline, et ta kogeb ka esinemisärevust. See ei tähenda muidugi, et peaks terve elu kannatama ärevuse all, igasuguste isiksuseomadustega on võimalik õppida toime tulema.

Väga suur osa laste ärevuse tekkimisel on paraku täiskasvanutel – vanematel, vanavanematel, õpetajatel jne.

Näiteks käitumise modelleerimine – vanemate ärevas stiilis käitumine võetakse lapse poolt alateadlikult üle, kuna ta oma näeb oma vanemaid nii kas igapäevaselt või teatud olukordades käitumas. Vanema ärev käitumine on lapse jaoks reaalsus, kuidas täiskasvanud käituvad või teatud olukordi väldivad.

Ülehoolitsev kasvatusstiil soodustab samuti ärevuse tekkimist. On nn „helikoptervanemad“, kes vahetpidamata tiirlevad oma laste ümber, ei lase lapsel midagi ise teha ega otsustada. See tekitab lapses ebakindlust, tal kujuneb teadmine, et ta ei saa enda otsuseid usaldada. Nii võibki tekkida olukord, et kuigi lapsel on esinemine hästi ettevalmistatud, ja ta ise tahab esineda, kuid tal puudub see viimane kinnitus, mis tavaliselt tuleb emalt. Laps tunneb ebakindlust ja hakkab esinemist kartma.

Ärevuse võib esile kutsuda ka täiskasvanu suhtumine. Näiteks liiga kõrged nõudmised lapsele. Enne esinemist tehakse vihjeid, et esinemine peab olema perfektne. Lapsel tekib väline motiveeritus, st ta ei pinguta selleks, et tegevus talle endale meeldib vaid tal tekib sundus hästi esineda, et ema või isa nõudmistele vastata.

Täiskasvanu mõtlematult öeldud lause või tegu. Näiteks: Kui väikese lapse käest küsitakse enne esinemist: „Kas sa kardad ka? Ära karda, küll kõik läheb hästi!“ Täiskasvanu ei aimagi, et võib käivitada lapses mure, et midagi on vaja karta. Laps ise ei oleks osanudki millegi pärast muretseda. Seetõttu peaksid lapsevanemad ja õpetajad hoolikalt jälgima, mida lapse kuuldes räägitakse, et mitte tahtmatult kahju teha.

Mida ette võtta, kui laps kardab esinemist?

Kui laps ei taha esineda, tuleks uurida, miks ta kardab. Paljudel juhtudel laps kardab, et eksib ja pahandab sellega täiskasvanut või õpetajat ja ei vasta tema ootustele. Lapsele tuleks jätta ruumi eksida – mis iganes ta laval teeb – see on üks osa tema õppeprotsessist, ta alles omandab neid oskusi ja selle juures perfektsust nõuda on väga vale aeg. Võimalik, et ta on juba kunagi saanud peale esinemist kriitikat. Tihti kipuvad täiskasvanud juhtima lapse tähelepanu sellele, mis kehvasti läks, kus oli viga. Kuid tuleks hoopis vastupidi – tuua eelkõige välja see, mis oli hästi. Tuleks tasustada lapse pingutust, mitte otseselt sooritust. Täiskasvanu positiivne kinnitus tehtule on väga oluline. On väga palju näiteid inimestest, kes veel täiskasvanuna meenutavad hirmutundega oma muusikaõpinguid või laulmist terve kooli ees jne.

Kui laps kardab esinemist, võib teda järk-järgult esinemisolukorraga harjutada. Antakse lapsele võimalus saada esinemisega seoses positiivseid kogemusi. Ta tunneb, et tal õnnestub olukorda kontrollida ja teha seda, milleks tal ettevalmistus oli. Õpetajalt nõuab see muidugi head analüüsivõimet, mõistmist ja kannatlikku meelt. Kasu võib olla selle lapse jaoks väga suure tähtsusega kogu tema elu lõikes.

Sundimine paraku viib täiesti vastupidisele tulemusele – laps saab väga ebameeldiva kogemuse selles suhtes, et täiskasvanu ei aktsepteeri tema soovi ega mõista tema tundeid. Vahel piisab lihtsalt selgitamisest, mis see esinemine üldse on. Lasteaia- või algkoolilaps, kes ei ole varem esinenud, ei teagi, mida oodata ja kui ta on ärevusele kalduv, muutub see tema jaoks hirmutavaks sündmuseks.

Kuidas ärevust leevendada?

Kui laps on juba ärev, on võimalik tema ärevust natuke leevendada hingamis- või lõdvestusharjutustega. Näiteks hingamisharjutused rahustavad kiiret ärevusest tekkinud hingamist ja südame pekslemist. Võib kujutada ette vanaema sünnipäevatorti, kust on vaja küünlad ära puhuda (vanaema ise ei jaksa!). Võib ka seebimulle puhuda – kas ettekujutuses või päriselt. Ei ole vist kedagi, kellel ei tekiks sellest head tuju ja olukord rahuneks.

Lõdvestusharjutused aitavad viia kehast välja pingeid ja suunata mõtted mujale ärevuseallikast. Lõdvestuseks võib mängida keetmata ja keedetud makaroni (pingutada kogu keha sirgeks ja lõdvestada täiesti), sirutada nagu kass, mängida väikest kilpkonna, kes kilbist välja tuleb jne. Metafoorid on lasteaia ja algklasside õpilase jaoks arusaadavamad, kui tavalised seletused. Fantaasia võib erinevate harjutuste välja mõtlemisel olla piiritu.

Ja muidugi kõige tähtsam – emotsioon, et esinemine on tore ja pakub rõõmu, peab tulema ikka täiskasvanult! Kui täiskasvanu jätab lapsele mulje, et tegemist on mingi väga tähtsa ja tõsise asjaga, on ka ärevus kiire tulema! Kujutame ette tähtsa ja tõsise näoga lasteaednikke või õpetajaid, kes enne üritusi ringi sebivad!

Uurimused näitavad, et erinevat tüüpi ärevus käivitub suures osas teismeeas, mis on seotud ealiste/arenguliste teguritega. Muutub tähtsaks, mida kaaslased arvavad, võrreldakse end rohkem teistega, tahetakse saada tunnustust ja tähelepanu. Lasteaias ja algklassides need tegurid veel väga suurt rolli ei mängi.

Kui lapsel avaldub ärevus ka igapäevastes olukordades, siis kindlasti tuleks tähelepanelikumalt suhtuda sellise lapse lavale sundimisse. See on sellise lapse jaoks tõeliselt traumeeriv kogemus. Kui tundub, et igapäevane elu on lapsel ärevuse tõttu raskendatud, tuleks otsida abi ja tuge psühholoogilt. Spetsialist oskab hinnata, kui tõsine probleem on ja kas/kuidas sellega tegeleda.

Anneli Lillepea
psühholoog-nõustaja